Võrgustatud õpe

Soovides saada teada uusi suundi võrgustatud õppes, valisin neljanda teema lugemiseks artikli Networked Learning Editiorial Collective 2021. aastal koostatud artikli „Networked learning: Inviting Redefinition“.

Alates erakorralisest kaugõppest kuni võrgustatud õppeni

2020. aastal alguse saanud Covid-19 pandeemia suunas haridusasutusi kasutama digitaalseid kommunikatsioonitehnoloogiaid, kõrghariduses hakati seda aega nimetama veebipõhise õppimise pöördepunktiks.

Artikli autorid (NLEC, 2021) toovad välja Hodges et al. 2020. aasta soovitused kiiresti paika pandud improviseeritud korraldust nimetada „erakorraline kaugõpe“ („emergency remote teaching“). Covid-19 veebiõppe „lockdown“ periood aitas mõista koduõppe mõju õppimisvõimalustele.

Mõiste „blended learning“ ehk segaõpe, mis hõlmab kodus veebipõhist (teooria ja sisu) ja ülikoolis kontaktset suhtlemist (teaduslabor, inseneritöökojad, kliinikud jne), võeti ülikoolides etapiviisilise taasavamise käigus kasutusele. Segaõppe mõistega sooviti näidata, kuidas hakkab hariduse pakkumine toimuma.  Erinevatele autoritele toetudes on välja toodud, et tudengitel on sülearvutite ja mobiiltelefonide kasutamise võimalus, loenguid vaadatakse omale sobival ajal ja kohas, luuakse sotsiaalmeedias isemajandavaid õpperühmasid. Ruumid on muutunud hübriidseks ning haruldane on leida täielikult auditoorseid või täielikult veebis õppimist. (NLEC, 2021)

Võrgustatud õpe

Võrgustatud õpe pöörab järjekindlalt tähelepanu: inimestele ja inimestevahelisele suhetele; tehnoloogiale (eriti digitaalsetele sidetehnoloogiatele); koostöö väärtustatud tegevusele (ühisele uurimisele, teadlikule tegevusele jne) ning nende kolme põimumisele praktikas. Rõhuasetus on kujunenud inimestevahelistele sidemetele.

Viimase 20 aasta jooksul on võrgustatud õppe definitsiooni püütud erinevate autorite poolt muuta, kuid artikli autorid on leidnud, et McConnelli varases sõnastuses on seosed koostööle ja koostööl põhineval õppimisel kõige selgemad.

Tuuakse välja ka kaheksa võrgustatud õppe õppekavade/programmide aluseks olevat põhimõtet, mille autoriteks on Ponti ja Hodgson (2006) ning Hodgson ja McConnell (2019):

1. Keskendutakse õppimisele, millel on õppijate jaoks tajutav väärtus.
2. Vastutus õppeprotsessi eest tuleks jagada (kõikide võrgustiku osaliste vahel).
3. Suhete loomiseks tuleb anda aega.
4. Õppimine on asukohast ja kontekstist sõltuv.
5. Õppimist toetavad koostöö- või rühma tugi.
6. Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad teadmiste, identiteedi ja õppimise koosehitamist.
7. Kriitiline refleksiivsus on õppeprotsessi ja teadmise oluline osa.
8. Võrgustikupõhises õppes on oluline läbiviija/suunaja roll.

Covid-19 pandeemiaga tekkinud „uus normaalsus“ tõi kaasa ka keskkonnasäästlikuse tähelepanu, millel on ka võrgustatud õppe jaoks vähemalt kaks mõju: arenevad oskused paremate eluviiside otsimisel ja ehitamisel ning muudab haridusasutuste iseloomu.

Artiklis selgitatakse ka muudetud uut võrgustatud õppe kontseptsiooni ning öeldakse kokkuvõtvalt: „võrgustatud õpe hõlmab koostöö-, koostöö- ja kollektiivse uurimise, teadmiste loomise ja teadlike tegevuste protsesse, mis toetuvad usalduslikele suhetele, mida motiveerib jagatud väljakutse ja mida võimaldavad meeldivad tehnoloogiad“  ning „võrgustatud õpe edendab sidemeid: inimeste vahel, õppimis- ja tegevuskohtade vahel, ideede, ressursside ja lahenduste vahel, ajas, ruumis ja meedias.“ (NLEC, 2021, 319).

Artikli lõpus tuuakse välja võrgustatud õppe konverentside ettekannete ja kirjanduse soovitused.

Kokkuvõttes soovitatakse tähelepanu pöörata uurimist ja tegutsemist nõudvatele sotsiaalsetele projektidele ning mitte unustada käsitleda kolme peamist pingekohta võrgustatud õppe uurimis ja praktika raames: õpetaja roll, hindamise küsimus ning organisatsioonilised ja poliitilised küsimused.

Atrikkel on avaldatud 20.juulil 2020 aastal, selleks hetkeks oli esimene distantsõppe laine üle elatud. Sellest hetkest minu kogemus on ainult õpetajatest ema ja õe kaudu, kuidas neil see olukord koolis lahenes.

2020. aasta sügisel alustasin õpinguid Ettevõtluskõrgkoolis Mainor ja samal semestril saime kohe ka distantsõpet tunda. Sel korral oldi juba ettevalmistatud selleks, kuid probleemiks kujunesid praktilised loengud.

Artiklist loetud segaõppe mõistega meenus mulle järgmine isiklik kogemus, kus loengute uuesti kontakttundidena toimuma hakates olid paljud langenud mugavustsooni ja ei tahtnud loengutesse kohapeale tagasi tulla, sest mugavam oli loengut kodust kaasa teha. Mainoris on igas loenguruumis seinal kaamera „kärbes“, mis näitab igat loengut otse ning hiljem on olenevalt õppejõu määratud ajast võimalik loengut mõne nädala jooksul järele vaadata. „Kärbse“ plussiks ongi järelvaatamise võimalus (mis tõstab õppeedukust) või tõbisena ikkagi loengust osa saada, miinuseks aga kvaliteet (15 sekundit nihkes aeg ja jutustavad kursusekaaslased tagapinkides) ning grupitöödest eemale jäämine.

Minu viimaste aastate kogemusest tundub, et võrgustatud õpe on saanud ka Eestis väga populaarseks. Kohati isegi väsitav tundub juba korraga erinevates meeskondades ja erinevates keskkondades töötamine. Nii võib tekkida peagi isegi igatsus täiesti kuiva maha loetud auditoorse loengu järele😊

Viited

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8