Ülevaade haridustehnoloogia ajaloost

Haridustehnoloogia ajalooga tutvumiseks valisin Martin Welleri 2018. aastal avaldatud artikli “Twenty Years of Edtech”.  

Haridustehnoloogia ajalugu varasemalt uurinud ma ei ole. Mõeldes tehnoloogia arengu tempo peale, tundus lähiajaloo kokkuvõte hea valikuna, sest saaksin paralleele tõmmata enda kogemustega. 

Selles ülevaateartiklis keskendus Weller (2018) aastatele 1998-2018. Artikli kirjutamise aastal tähistas EDUCAUSE 20.aastapäeva. Autor tõi välja, et haridustehnoloogia valdkonda peetakse küll kiiresti muutuvaks, kuid halvaks oma ajaloo kajastamisel.  

Martin Weller (2018) on artiklis selgitanud, et aastate määramisel on olnud valik suuresti isiklik. Valitud on aastad, mida tema pidas oluliseks, mitte need, millal konkreetne tehnoloogia leiutati.  

Tagasivaadet on Weller (2018) alustanud 1998. aastast, mil veebi kasutusega oli jõutud peavoolu ja veebi pääses dial-up modemite kaudu.  

1998– Wiki– veebileht, mis kehastas avatud veebi optimismi ja filosoofia vaimu. 

1999- E-õppe (E-learning) peavoolu aasta. Järgnevat kümnendit peetakse ka e-õppe kuldajaks.  

2000- e-õppega õpiobjektid (Learning Objects). Õpiobjekt oli mõeldud kui taaskasutamist võimaldav ja tehnoloogiaga toetatud digiteeritud õppematerjal. Õpiobjektid kahjuks ebaõnnestusid liigse keerukuse tõttu.  

2001– e-õppe standardite (E-learning Standards) aasta. Märkimisväärne huvi e-õppe kvaliteetse sisu vastu tõi kaasa e-õppe standardid, millest kõige olulisem on SCORM.  

2002- avatud haridusressursside (Open Educational Resources, OER) liikumise algus. Sellel aastal on välja töötatud ka lihtsad Creative Commonsi litsensid. 

2003– blogide ajastu. Blogi ja RSS kaudu sai kõigist veebi kasutajatest väljaandjad ja levitajad. 

2004- õppihaldussüsteem (Learning management system, LMS) võimaldas e-õppe pakkujatele ühtset ettevõttelahendust, millega sai kiirendada e-õppe rakendamist asutuses. Aja jooksul on aga märgatud lepingulise seotuse tõttu innovatsioon kadu.  

2005.- tähtsustati videot. Sel aastal asutati YouTube, paranes Interneti juudepääs. Videote kasutamine haridussüsteemis ei ole endiselt hinnatud ja artikli kirjutamise ajal oli hariduses peamiseks suhtlusvormiks tekst.  

2006- termin “Web 2.0” levik ka haridusasutustes, andes uue mõtteviisi Internetile. 

2007– muutusid populaarseks veebipõhised virtuaalmaailmad ja Second Life platvorm.  

2008– e-portfooliost pidi saama koht, mis toetaks elukestva õppe ja karjääri kujunemist. 

2009- Twitteri ja sotsiaalmeedia võidukäik hariduses, aidates kiirendada suhtlemist õpilaste, õppejõudude ja institutsiooni vahel. 

2010– mõiste konnektivism (Connectivism)– esimene Interneti-põhine õppimisteooria. 

2011- PLE ehk personaalsed õpikeskkonnad (Personal Learning Environments), mis peale Web 2.0 buumi tegi erinevad tööriistad kättesaadavaks. 

2012– MOOCide ehk massiivsete avatud veebikursuste (Massive Open Online Cource) aasta. 

2013– avatud õpikud (Open Textbooks), mis olid praktilised ja lihtsalt kasutusele võetavad. 

2014– tähtsaks sai õpianalüütika (Learning Analytics), mis aitas jälgida õpilaste käitumist veebipõhistes keskkondades. 

2015– oluline saavutuste hindamiseks- digitaalsed märgid (Digital Badges).  

2016– oluliseks peeti tehisintellekti (AI, Artificial intelligence) tagasitulekut haridusse. 

2017- plokiahel (Blockchain), mis võiks hariduses pearaamatuna koondada kokku mitmeid tehnoloogiaid.  

2018– haridustehnoloogia võitlus pahatahtlike rakendustega. 

Järeldusena on toonud Weller (2018) välja, et lühikesest ülevaatest jäid välja mitmed olulised arengud, kuid sellest saab järeldada järgneva kahekümne aasta suunda: tehnoloogia on haridustehnoloogiast alati ees; ideed korduvad ja on iga ringiga aina edukamad; haridusvälist tehnoloogiat kasutatakse hariduslikel eesmärkidel.  

Artiklit lugedes tekkis mul soov võrrelda Eesti haridustehnoloogia ajalugu selle loeteluga. Mõeldes, et oleme tuntud kui e-riik, siis paratamatult tekib küsimus, kus me tegelikult haridustehnoloogia vaates asume? 

Artiklist sain mitmeid huvitavaid teadmisi, näiteks EDUCAUSE veebilehekülge hakkan huviga jälgima, et teada uuemaid uudiseid.
E-õppe standard SCROM ning mõiste konnektivism olid ka täiesti uued avastused minu jaoks. 

Viited

Weller, M. (2018). Twenty Years of Edtech. EDUCAUSE Review, 53(4), 34–48. https://er.educause.edu/articles/2018/7/twenty-years-of-edtech